Maailm muutub pöörase kiirusega ning need muutused olid ette määratud globaalsete muutustega kosmose ruumis ja ajas. Seda protsessi kinnitavad teadlased kuid filosoofidel, poeetidel ja kunstnikel on võime neid muutusi ette aimata, ennustada ja koguni näha.

Luuletaja ja kirjanik Aleksei Tolstoi kirjutas:

Palju on Ruumis nähtamatuid vorme ja kuuldamatuid helisid,
Palju on selles nii sõna kui valguse võluvaid kooslusi,
Kuid edastab neid ainult see, kes oskab nii näha, kui kuulata,
Kes, tabades ainult joonistuse joont, ainult kooskõla, ainult sõna,
kaasab tervikuks meie imestava maailma loomise.

Samuti käsitles luuletaja Valeri Brjussov kunsti kui  üht olulisemat teadmiste liiki. Ta määratles seda nii: „Kunst on maailma tajumine mitte mõistuse abil. Kunst on see, mida me nimetame teistes valdkondades avameelsuseks. Kunstiline looming  on paokile avatud uksed Igavikku.“

Käesoleval näitusel esitletud maalid on isemoodi rännak veel mitte saabunud tulevikku, kus Universumi ruumis tekitavad Kosmose võimsad jõud galaktikaid ja planeete ning nende mõjul toimub ka Maa muutumine.

Missugune roll nende muutustes kuulub inimesele? Kõigepealt saab ja peab inimene muutma oma suhtumist loodusesse ja oma mõtlemisse.  Teisisõnu, muuda ennast ja oma suhtumist ümbritsevasse ning muutub ka  terve maailm sinu ümber.

Üks viis maailma ja enese tundmiseks on kujutav kunst ning kunsti peamiseks eesmärgiks on luua Ilu, äratada inimese vaimsus ja võidelda tema madala sisemuse vastu, tõsta inimest järjest kõrgemale, teha teda paremaks ja muuta õilsamaks moraalset palet.

“Kunsti kaudu saabub Valgus,” on kirjas Elava Eetika õpetuses.

Valguse, Armastuse ja Ilu energia on iga kunstiteose  põhikomponendid. Ning kui inimene võtab need komponendid omaks ellu ja loomingusse, siis saab ta ise nende võimsate kosmiliste jõudude osaks, mis muudavad maailma, seega maailma tulevik on imekaunis!


Oleg Võsotski on kunstnik, pedagoog, rahvusvahelise kunstnike organisatsiooni liige (UNESCO), Eesti akvarellistide Liidu liige, Eesti-Vene Kunstnike Liidu liige.

Ta on sündinud 1956. aastal Ukrainas. Elab ja töötab Tallinnas. Alates aastast 1991 on tal olnud üle 160 personaalse  näituse (Eestis, Venemaal, Saksamaal, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas).

Võsotski maalid on olnud eksponeeritud Moskva erinevates näituse saalides (Nikolai Roerichi Rahvusvaheline Muuseum-Keskus, Kunstnike Maja, Kosmiliste Uurimuste Keskus, Kardioloogiakeskus, Vene Riigiduuma, Aleksander Skrjabini nimeline muuseum), Sankt-Peterburis, Tveris, Vladimiris, Jaroslavlis, Nižni Novgorodis, Vologdas, Penzas, Toljatis, Smolenskis, Vjatkas, Surgutis, Nižnevartovskis, Kaluugas, Tuulas, Kaliningradis, Vitebskis, Minskis, Kiievis jm.

Oleg Võsotski taiesed asuvad paljudes Riikides ja Linnades: Roerichi nimelises muuseumis Moskvas, Kaluga Kosmonautika Ajaloo muuseumis, Tuula oblasti kunstimuuseumis, Minski Suure Isamaasõja Valgevene Riiklikus muuseumis, Gagarini linnas Jüri Gagarini memoriaalmuuseumis, Moskvas, ning erakogudes Eestis, Venemaal, Saksamaal, USA-s, Soomes, Rootsis jpm.

Mitmekülgse temaatikaga kunstnik maalib nii realistlikke natüürmorte ja maastikupilte kui abstraktselt-ekspressiivseid kompositsioone. Küll aga Võsotski peamine maalide teema on seotud kosmosega. Ta on kosmist ehk kosmose maalija. Kosmos on alati olnud Vene kultuuri tähtis osa, mida kajastasid teadlased, filosoofid, luuletajad, muusikud ja kunstnikud  oma teostes. Nende hulka kuuluvad M. Lomonossov, F. Tjutchev, V. Ivanov, A. Skrjabin, N. Roerich, M. Čiurlionis … Eelpool nimetatud loojate filosoofiliseks eksistentsiks on Inimese ja Kosmose koosluse peegeldamine.


A. Barkova, filoloogiateaduste kandidaat, kunsti- ja kultuuriteadlane: Oleg Võsotski maalide peamine „tegelane“ on Valgus. Lihtsalt valgus, mis  on igal pool, kuid millel ei ole ei vormi ega kuju. Valgus, mis oli juba enne päikest ja millest jutustavad eri rahvaste müüdid. Pehme ja hinge puhastav Valgus, mida ei näe tava pilguga, vaid saab tabada vaid „kolmanda“ silmaga, ning just kunstniku abiga saab seda tunda ja tajuda. Paljudel maalidel Valgus on kujundatud säravate sädemetena, nii oli kujundatud valgus  iidsetel aegadel.

Võsotski maastikupildid on omalaadsed. Nendes kajastub idamaise Hiina maalingu traditsioonide tundmine: loodus on kujutatud inimhingena, eripärase vaimse sümbolina. Mäed ja vesi, muutumatu ja muutuv – maastike igavikkuse kujutamine. Kunstnik ise iseloomustab oma loomingut järgmiselt: „Minu peamine ülesanne on jäädvustada Ilu, Armastust ja Headust, mis on talletunud minusse suheldes looduse ja kunstiteosega. Kui ma maalin, ühendan seda kõike ja tulemus ongi käes!“